Tahan jagada kogemusi, kuidas suhelda lastega nii, et nad oleks julged ja oskaksid abi küsida.
Kuna sügisel 2005 sain rühma 21 kooliminevat last, tekkis algul väike hirm, kas saan hakkama. Nimelt töötasin üksi koos õpetaja abiga.
Esimesel päeval tutvustasin lastele meie rühma reegleid. Püüdsin lastele pakkuda erinevaid uudseid tegevusi (hommikuring, lugemiskeskus koos oma padjaga, lauamängukeskus, ehituskeskus, nukutuba ja liivakast). Sisustasin hubaselt (vaibad, isetehtud lilled nukunurga laual, aken kardinatega). Seadsin endale kindla eesmärgi, mida soovin kevadel oma lastes näha.
Lapsed on kooli saadetud. Kuidagi kurvaks teeb meele, et jälle on armsaks saanud lapsed läinud. Ega neid kinni hoida saagi. Lasteaiaõpetajad peavad jääma lasteaeda, nemad ei saa kooli kaasa minna. Tulevad uued lapsed, väikesed seenenööbid. Ja kõik algab uuesti. Mida siis vahepeal teha?