Esileht | Reklaam | Arhiiv | Kontakt

Carlo Collodi „Pinocchio ehk Puunuku seiklused“

24. novembril möödub tuntuima itaalia lastekirjaniku Carlo Collodi sünnist kakssada aastat. Tema tähtsaim teos, 1883. aastal ilmunud „Pinocchio seiklused“ on tõlgitud sadadesse keeltesse, müüdud kümnete miljonite kaupa ning seda on armastanud illustreerida paljud kunstnikud üle maailma. Ehk polegi siis ime, et teosest on valminud loendamatul hulgal adaptatsioone ja mugandusi.

Nii mõnigi autor on loost lausa nõnda inspireerunud, et sellest lähtudes soovinud kirjutada oma puunuku seikustest. Ajalooliste olude tõttu on meil Aleksei Tolstoi 1936. aastal kirjutatud „Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused“ (esmatõlge eesti keelde 1946) ehk tuntumgi kui originaal. Samuti on Pinocchio lugu aastakümnete jooksul kohandatud nii teatrilavastusteks kui ka filmideks. Nii võibki puupoiss kohata paljudes teatrilavastustes, aga ka filmides. Neist esimene oli Walt Disney 1940. aastal valminud täispikk animafilm „Pinocchio“, seni viimane aga 2022. aasta muusikaline mängufilm, kus Gepetto rollis astus üles Tom Hanks.

Huvitav on fakt, et Pinocchio sündis (nagu Eesti tuntuim nukk Sipsikki) lasteajakirjas. Nimelt ei kirjutanud Carlo Collodi, kodanikunimega Carlo Lorenzini, „Pinocchio seiklusi“ algselt raamatuna, vaid järjejutuna ajakirjale. Esimesed peatükid ilmusid 1881. aastal pealkirja all „Lugu ühest nukust“ (La storia di un burattino). Kuna lood osutusid kohe populaarseks, jätkas autor nende kirjutamist. Kaks aastat hiljem, 1883. aastal, ilmus tekst raamatuna juba pealkirjaga „Pinocchio seiklused“.

Collodit, kes tegutses ajakirjaniku, tõlkija ja ühiskonnakriitikuna, huvitasid väga haridusküsimused. Seda eriti seetõttu, et 19. sajandi teisel poolel ühendatud Itaalias olid kesksel kohal noore põlvkonna kasvatamise teemad. Ajastul, mil Pinocchio sündis, oodati lastekirjanduselt sageli otsesõnalist õpetlikkust, kuid Collodi lähenes sellele ebatavaliselt ja loominguliselt. Uskudes lapse vastuvõtuvõimesse, lõi ta peategelase, kes ei pakkunud otsest eeskuju, vaid oli eksiv, kangekaelne, uudishimulik ja impulsiivne. Just see muutis Pinocchio lugejatele lähedaseks, eluliseks ja armsaks.

Puunikerdaja Geppetto meisterdatud Pinocchio, kes imekombel ellu ärkab, kohtub maailmas väga erinevate tegelastega, satub ootamatutesse seiklustesse ning liigub ühest katsumusest teise, püüdes leida oma kohta ja mõista, mida tähendab olla hea inimene. Pinocchio lapselik uudishimu, impulsiivsus ja usaldav loomus viivad teda sageli keerulistesse olukordadesse, kus iga kogemus aitab tal paremini mõista aususe, hoolivuse ja vastutuse väärtust.

Pinocchio kestva populaarsuse taga on teemad, mis puudutavad lugejaid ajast ja kultuurist sõltumata. See on lugu kasvamisest, oma vigadest õppimisest ning soovist saada paremaks. Pinocchio püüdlus saada päris poisiks näitab sisemist küpsemist, vastutuse võtmist ja oma tegude tagajärgede mõistmist. Samuti kõnetavad lugejaid lapse ja vanema suhe, kuuluvuse otsimine, kiusatused, vabaduse ja kohustuste vahekord ning küsimus sellest, kuidas kujunevad inimese väärtushinnangud ja arusaam õigest ning valest. Just need üldinimlikud teemad on aidanud teosel püsida juba ligi sada viiskümmend aastat.

Noor-Eesti, 1933 (tlk Benita Lauristin, ill Richard Kivit)

Eesti Raamat, 1985 (tlk Tiina Laats, ill Jarõna Ilo)
Varrak, 2006 (ill Roberto Innocenti, tlk Tiina Randviir)
Tänapäev, 2018 (ill Enrico Mazzanti, tlk Randviir)

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Leave a Comment