Käisin endises lasteaias sõpradel külas.
Vahetasime mõtteid, ideid, tuletasime vanu aegu meelde.
Jõudsime lastega õue. Kuna ronimisredel oli vihmapärlitega kaetud, läksime hundirattaid tegema. Üks 5-aastane tüdruk oskas ka kätel seista.
Ütlesin Liisale: ” Harjuta edasi, varsti suudad ka kätel kõndida. Kui mina olin 12- aastane tüdruk, kõndisin kätel ühe hoovi. Hiljem ei teinud enam eriti trenni ja sinna see akrobaatika jäigi.”
Rääkisin lastele,et üks mu tuttav poiss ütles hiljem: ”Ülle oli see, kes kõndis kätel üle hoovi.”
Julgustasin tirtse lasteaias harjutama nii hundirataste tegemist kui kätel seismist. Liisa proovis kätel kõndida ja suutis käte peal paar sammu teha.
Üks 4-aastane poiss proovis ka kätel kõndida, kuid kukkus kõhuli.
Haiget ta ei saanud. Ütlesin:”Harjuta kõigepealt hundirattaid tegema ja kätel seisma, küll siis kõik õnnestub.”
Üks tüdruk tegi ka spagaati. Ütlesin lastele, et seda pole mina kunagi teha suutnud.
Oli täiuslik päev lasteaias.Sain töökaaslastega suhelda ja lastega õues lustida.
Mina õppisin lapsena trikke ühelt linnatüdrukult, kes maal külas kais. See tüdruk kais linnas pidevalt trennis.
Maakoolis polnud peale kirjandusringi ning võimlemistunnis suusatamise, jooksu, kaugus- ja kõrgushüppe harjutamise suurt midagi teha. Pakutu võtsime kõik rõõmuga vastu.
Kaugus-ja kõrgushüpe meeldis mulle väga, see pakkus pinget.
Lasteaeda tööle mines pakkusin ka oma rühma lastele kaugushüpete harjutamist. Lapsed olid õhinas.
Ütlesin tublimatele:”Sa läksid juhtima, sa oled esimene, sul õnnestus nii hästi.” Üks laps jooksis ümber varikatuse ja tuli siis hüppele.
Ütlesin: “Ta läks suurele ringile.”
Lisasin ka, et ta jookseb ehk hoo maha ja ei jõua siis kuigi kaugele hüpata. Sellest polnud midagi, kaks-kolm last läksid ka suurele ringile, kuna see tundus nii huvitav.
Ka kolmeaastsed tulid hüppama ja olid rõõmsad oma saavutuste üle.Neid ei häirinud ka see, et nad jäid kuuendale või seitsmendale kohale.Hüppamine oli nii tore.
Mõned lapsed hüppasid seni, kuni oli aeg tuppa sööma minna.
.Õhtul, kui vanemad lastele järele tulid, jäid nad oma kullakeste hüppeid jälgima ja rõõmustasid laste edukuse üle.
Head mälestused soojendavad südant.
Praegune töö tugiisikuna teises lasteaias pakub ka rohkesti väljakutseid ja võimalust lastega suhelda.
Lapsed on väikesed imelised inimesed.
Ülle Tõnumaa