Lasteaiad-kelle jaoks?

Lasteaiad ei ole tehtud kunagi laste hüvanguks. Vaid täiskasvanute omaks, et keegi nende lastega tegeleks, kui nad tööl on. Tööstusrevolutsiooni hüvanguks.

Mul jäi hommikul silma uuring Prantsusmaalt, kus tuuakse välja, et kui aasta hiljem alustada alusharidusega, siis lapsed arenevad paremini ning pikaajalised kasud ulatuvad teismelise ikka.

Kuigi seal nimetatakse seda, et laps läheb kindegardenisse aasta hiljem, siis nende mõistes on see sisuliselt kool.

Meie riigis on selles osas juba kõik hästi, et alla 7 aastast kooli naljalt ei pandagi.

Aga sealt edasi uurisin ma päris lasteaia kohta. Tuleb välja, et uuringuid on palju. Kõige rohkem jäi kõlama see, et suured rühmad ja tundide arv on oluline ning mõjutab.

Alla 3 aastaseid lapsi ei soovitata üldjuhul lasteaeda panna. Ja veel parem, kui lapsed lähevad suuremasse rühma peale 5 eluaastat. Nii väldib sellist ellujäämis stressi, turvatunde puudumist hilisemas eas ja lapsed on ka tervemad, sest stressihormoonid ei sega immuunsüsteemi.

Mis on siis pikaajalised mõjud – vaimne tervis. Väga varakult ja pikki lasteaia nädalaid taluma pidavad lapsed on teismelistena suure tõenäosusega kergemalt kriminaalsemaid tempe tegemas.

Noh see on pehmelt tehtud lühi kokkuvõte. Arvestades, et meil on kõrge teismeliste depressioon ja enesetapud, siis peaks hakkama vaatama, mida me laste ellu loome – meie, täiskasvanud vastutame.

Mis nüüd siis teha? Kui võimalik, ole lastega kodus.

Tea, et kogu see sotsiaalsus jutt on mingi vana aja propaganda, et põhjendada laste suurtesse gruppidesse saatmist. Veenda emasid ja isasid oma instinktide vastu minemast. Me näeme seda sotsiaalsust – laste pidevates haigustes, koolivägivallas ja enesetapu statistikas.

Aga kui ei saa kodust tööd teha? Mis siis saab? Hetkel häid valikuid on vähe ja neil on hinnasilt juures. Väikesed lastehoiud. Mehega jagatud kodused päevad – loovalt saab iga pere leevendada asju. Mina olen ka oma võimalused kõik ise loonud. Emapalga ajal ümberõppe teinud, et saaksin kodust töötada.

Kas on võimalik teisiti ka riiklikul tasandil? Jah on.

Mulle tuli meelde Taani. Neil lähevad lapsed hoidu juba 8 kuusena. AGA nende lapsed on kooli lõpuni ja ka täiskasvanu eas õnnetunde edetabelites esirinnas. Mis nad siis teisiti teevad?

Kuni 3 aastaseni on lastehoius 1 täiskasvanu 3 lapse kohta. Ehk 12 lapse rühmas on 4 täiskasvanut. 2 diplomeeritud õpetajat ja 2 abiõpetajat. Rühmad jagatakse mitmeks rühmaks, et lastel ei oleks suure rühma stressi.

Populaarsed on ka kodused lastehoiud, kus kuni 5 lapse peale on üks täiskasvanu ja luuakse koduga sarnane õhkkond.

3- 6 eluaastani on rühmad suuremad 24 last aga iga 6 lapse kohta on üks teiskasvanu. Lapsed jällegi jagatakse minigruppideks – käiakse metsas onni ehitamas jms. Palju ollakse õues. Lastele pakutakse palju lähedust, lohutust. Julgustatakse puude otsa ronima jms sest on võimalik lapsi jälgida. Sisuliselt lapsed ei ole suures grupis, sest grupid alati jaotatakse ära.

Kulude kokkuhoiuks on ka palju metsa lasteaedu, kus lapsed veedavadki kogu päeva õues.

Koolis jätkub see, et laste vaimne tervis on võrdselt oluline matemaatika oskusega. Toimuvad regulaarsed empaatia õppe tunnid. Õpitakse kuidas enda emotsioone juhtida. Kuidas asju loovalt lahendada. Lapsed ei istu ka reas laudade taga, vaid palju on rühmaõpet, kus üksteist aidatakse. Kooli keskond on sõbralik. Hindeid ei panda ennem 8 klassi.

Taanis peaaegu et puudub koolikius. Meil, tuletan meelde, samal ajal peksavad koolikaaslased rusikate ja kaigastega kaaslasi. Ja see pole erand kahjuks.

Taani kooli tulemused on suurepärased. Nad on akadeemiliselt tugevad aga koolirõõmu ehk õppimisrõõmu osas esirinnas. Samuti läheb nende edulugu edasi täiskasvanu eas, kus PISA testid näitavad nii elurõõmu kui ka loovalt asjade lahendamise osas kõrgeid tulemusi. Ja Taanlane on ülesse ehitanud vägeva ja hästi toimiva riigi, kus elatustase on kõrge. See algab kõik haridusest.

Kas meil saaks kopeerida seda süsteemi?

Hetkel, kui riigil ei ole mingit visiooni, kuidas meid siiski sinna 5 rikkaima riigi hulka saada ja lihtsalt lahmitakse erinevate maksuotsuste ja muuga, siis lastehoiu osa on keerukas. Muidugi empaatilisus õpetajate hulgas, laste emotsionaalne hoidmine on asi, mis on tasuta. Õuelaustehoiud sobiks muidugi ka meile aga selleks peab lapsevanemate mõtlemine suures osas muutuma aga me oleme sellistes asjades kahjuks aeglased.

Meil hetkelgi juba üritatakse vähendada personali lasteaedades, mis teeb muidugi lasteaiad järjest ohtlikumaks. See on päris kehv suund. Ma pigem näeks lapsevanemate kopereerumist ja üksteise toetamist.

Koolisüsteemis saaks palju kergemini muutust luua, sest koolisüsteem oma suhtarvudelt väga ei erine.

Taanis ei võta õpetajad kanda muidugi erivajadustega last ilma, et temaga kaasas ei käiks abiõpetaja. Meil püütakse kõik ühe õpetaja selga visata. Õpetajad peavad ei ütlema – eks ütlevadki – ametit maha pannes muidugi. Aga tegelikult võiks teha ikkagi seda ametis olles.

Süsteem võiks ise aru saada, et ei ole võimalik lõputult inimest lüpsta. Õpetajad muidugi on sitked. Enda tervise ja ka laste vaimse tervise arvelt, sest õpetaja, kes on närvipundar kahjustab kogu klassi. Lapsevanematel on õigus pahane olla. Kahjuks närvipundardest õpetajad arvavad, et teevad kõigile suure teene – tegelikult ei tee.

Aga kui need erivajadustega lapsed välja jätta, siis on võimalik õppekavad ümber teha ja hakata õpetama inimeseks olemist – ilmselgelt meil on seda vaja! On võimalik hinnete panemine ära jätta ja motiveerida päris õppimist. On võimalik teha rühmatöid, mitte pidada dialoogi klassi ees. On võimalik olla lastele heaks partneriks ja sõbraks – see on endale ka palju stressivabam keskkond. Selle ameti saaks särama panna praeguste vahenditega. Selleks peab aga õpetaja ise aru saama, et hetke kuvand õpetajast on iganenud. Noortelt õpetajatelt kuulen, kuidas neile pidevalt tuld alla pannakse, kui nad muutusi soovivad luua. Vana süsteem viib kõik stressi nii õpetajad kui õpilased aga uut ka luua ei soovita – tehakse vastutööd. Päris jama seis on hetkel haridusmaastikul. Ja sellel pole rahastsuega päeva lõpus midagi pistmist. Õppevõime puudus on selle nähtuse nimi.

Aga kui juba 6 klassist meil õpperõõmu tabelid langevad katastroofi, siis on ju arusaadav, miks täiskasvanu aru ei saa, et kogu elu ongi õppimine ja areng. Taguda vastu rinda, et matemaatika jms on PISA testis kõrged aga inimeseks olemises läbi kukkuda – no pole minu jaoks propartsioonis need asjad. Katkised inimesed, kes koolist väljuvad ei saavuta selle matemaatika oskusega ka kuigi suurt edu.

Ükski süsteem ei muutu ennem, kui inimesed ei pane maha piiri – siit edasi enam seda jama pole nõus taluma.

Seda saavad teha nii lapsevanemad, kui ka muutusi soovivad õpetajad. Ei pea järelandmisi tegema. Oma laste arvelt seda enam. Lõpuks vastutavad kõik lastega kokku puutuvad inimesed selle eest, et lapse vaimne tervis on korras. Vastutusest ei pääse keegi. Muutused on vajalikud aga neid ei taheta väga teha. Tahtma hakatakse üldjuhul siis, kui ebamugavus läheb piisavalt suureks. Mida kiiremini täielik kaos tekib, seda kiiremini tulevad ka päris lahendused. Ei tasu seda karta. Kaos on hea algus ja halva lõpp.

Tugeva ja rikka riigi jaoks on vaja tugeva ning eluterve närvisüsteemiga inimesi, kellel on oskus loovalt asju lahendada ning turvatunne. See algab lapsepõlves pakutud turvatundest.

Hetkel võiks vaadata rohkem, mis kvaliteediga me lapsi kasvatame. Lasteaed võib olla küll tasuta aga kui lapse vaimne tervis ei ole seal hoitud, siis tal on käitumishäired ja haigused igapäevased. See tekitab peres stressi, tööandajale ebameeldivusi jne.

Taani on tänu enda heale kvaliteedile laste asutustes riik, kus pole järsku sündivuse langust läbi tehtud nagu näiteks meil või lõuna euroopa riikides. Inimene hindab täna kvaliteeti, mitte kvantiteeti laste kasvatuses. Turvatunne on asi, mida ei saa asendada selles valemis.

 

Merle Martinson