Pean selle artikli jagamist väga oluliseks. Tänapäeva virr-varr maailmas kuuleme aina sagedamini, et lapsed ei kuuletu, ei tunne millegi vastu huvi, ei allu reeglitele jne. Arenguprotsessidesse kaasatakse aina enam spetsialiste, aga unustatakse mainimata seda, et kõige olulisem aitaja ja toetaja lapse arengus on tema enda pere ja kodu. Kui sul on laps või lapsed, siis tuleb see aeg võtta, et oma lapse jaoks olemas olla, märgata, toetada, leida tema jaoks AEGA. Kui sa viid lapse koju ainult õhtul magama 365 miinus puhkepäevad aastas ja ei võimalda temale mitte ainsatki puhkuse päeva või puhkepäeva iseendaga koos, siis see laps ongi ju lasteaia ning ühiskonna oma kahjuks.
Lasteaiaõpetaja on nagu paljulapseline ema, kelle kohustused aina kasvavad. Ta peab lapse ette valmistama kooliks, peab olema perenõustaja, märkaja ja erivajaduste avastaja ning nende likvideerija, sotsiaalsete oskuste kujundaja, eneseteenindusoskuste kujundaja, mitte kodu poolt kujundatu toetaja…. Ta peab tegema järjepidevalt märkmeid lapse arengu kohta, selgitama trotslikele lapsevanematele, et arengu kõrvalekalletest või vajakajäämistest rääkimine ei ole sugugi lapsevanema kiusamine ning lapse tugivõrgustiku teenustele suunamine ei ole lapse kiusamine. Lasteaiaõpetaja parandab laste riideid, lõikab laste küüsi, juukseid, peseb lapsi…. kahjuks ka nii on! Ennem teen ise ära, kui mitmekordse tähelepaneku ning palumise peale jälle kaebama minnakse.
Lasteaiaõpetaja töö väärtustamisest ei saa juttu ollagi. Tihti kuuleme:
mis ta seal mänguväljakul seisab niisama, lähen kaebama;
miks ta õhtuti töölt koju kiirustab ja hommikuti teinekord veidi tõsisema näoga tere ütleb. Ahah, tal on midagi minu vastu, lähen kaebama;
miks ta MINU lapsega nii vähe tegeleb, arvestamata, et peale tema lapse on rühmas veel 15-20 last….;
miks ta siis, kui kooliõpetajatel on koolivaheajad, küsib, kas mõni laps lasteaias ka vaheajale jääb;
miks ta suvel üldse puhata tahab ja MINU laps jälle võõraste õpetajatega harjuma peab. Teen ettepaneku, et lasteaiaõpetaja suvel ei puhkaks (reaalne juhtum minu töötamise ajal);
miks ta nii vähe väljasõite ja üritusi planeerib, laisk selline;
MIKS ta jälle haige on ja puudub, põdur selline;
mis palgatõusu te ootate, niigi saate palju… ja alles ju tõusis… 15€
Ja see pidev alanduse tunne, et ikka teed vähe ja ikka ei ole miski hästi.
Sagedamini, kui varem peame üle elama muudatusi, mis loodud kõrgemate institutsioonide poolt, kus meile rõhutatakse seda, et vaja on kokku hoida! Kas muudatus ennast ka õigustab, seda ei aruta töötava kogemustega õpetajaga keegi. Meil kehtivad ainult nõudmised! Kes vastu midagi ütleb, see oodaku…
Millegipärast juurutatakse meil töösse neid süsteeme, mis mujal maailmas lapsest lähtudes ennast ei ole õigustanud. Näiteks hetkel on see assistendisüsteem selline. Hoiame aga kokku, ühendame, katsetame, paneme õpetajad viimase piirini pingutama ja mängime pimedaid ametnikena, kui nad lihtsalt murduvad nii füüsiliselt (haigused), kui vaimselt. Sageli kiidetakse sulle, et kui ei meeldi ja miski ei sobi, otsi uus amet….. Alandav!
Lasteaiaõpetaja peab olema päevane ema tervele rühmale, ta peab hoidma ja armastama kõiki neid, kes tervena ja ka haigena lasteaeda tuuakse, sest KODUS ei olnud ju lapsel midagi viga, mis siis, et eile oli lasteaias kõrge palavik ja nina nohune mitmes nädal ning kopsud värisevad koos rindkerega köhides. ALLERGIA! Meil on allergia! Lastel ei ole peale haiguste põdemist enam taastumise aega. Kohe jälle ringiratast lasteaeda ära…. Meie hoiame, hoolime ja kurvastame, nähes maailma uperkuuti veeremas…
Vabad päevad ja puhkused on lasteaialastel aina harvemad. Minu praktikas on olnud selline juhus, kus lapsevanem tuli suvel lapsele tavaliselt peale õhtusööki järgi. Laps ootas nina vastu väravat juba ammu, mis siis, et õpetajana märkasin tema närveerimist ja igatsust ning püüdsin talle tegevusi pakkuda. Ei, laps oli harjunud selle kellaajaga. Sel korral tuli ema mõni minut enne lasteaia sulgemist ja teda kaua oodanud LAPSE EES ütles naerdes mulle, et oih, nii ilus ilm oli, jäime (neil oli lapsi veel) täna kohe pikemaks ajaks randa. Seda oli valus kuulata minul, lapse valu suurus selgub tulevikus, sest lapsed mäletavad neid igatsuse hetki oma eluaja lõpuni. Neid pimedaid sügise ja talveõhtuid, kui väike nina vastu rühma külma aknaruutu oma vanemaid oodatakse on aina rohkem. Ja siis me küsime, et MIKS lasteaiaõpetaja vääriks ka vaheaegu, puhkust või veel ehk midagi inimväärset, et jaksata ja olla motiveeritud.
Alles sellel õppeaastal oli juhus, kus üks “vapper” isa pidi meie palvel arstilt tõendi tooma, kuna ta laps tuli lasteaeda täpikestega, villikestega. Arstilt tuli ta rühma tagasi, rusikad püsti, ropud sõnad suul ja vehkis nina all, pröögates: “Vifti-vifti auto küte pooleks, et pidin arstile lapsega sõitma, te olete hullud, ostke omale hullusärgid!!!” Ühiskond, kus me elame on väga katki. Tahaksin väga-väga sellelt rongilt maha astuda…. aga silmapiiril ei ole veel jaama, kuhu astuda, sest ma armastan siiski oma tööd ja neid lapsi, kes minu südametunnistuse lilleaias mängivad oma ilusal, aga üürikesel lapsepõlev aa`l.
Toetust, mõistmist, austust, märkamist inimväärsel tasandil ootavad lasteaiatöötajad KÕIK igasugustelt institutsioonidelt. Direktorist õuetööliseni… ups, õue-ja meditsiinitöötaja ametikohad ju kokkuhoiu eesmärgil valitsejate poolt likvideeriti… Milline ametikoht on järgmine???
NB! Minu sügav austus ja lugupidamine neile lapsevanematele, tänu kellele ma saan täna siiski oma tööd armastada. Nad on veel olemas!
Aitäh mõistva suhtumise eest, kui ma igal hommikul enam nii sagedasti ei naerata, ka mul on mured ja hirm oma tervise pärast, sest läbipõlemisi on järjestikku;
Aitäh, et mõistate, et minul on ka kodu ja argimuresid.
Aitäh, et kannatlikult suhtute minu viimase aja põduramasse tervisesse ja ikka ootate ning hoolite.
Aitäh, et mul on kõige erilisem ja hoolivam rühma meeskond ja mõni truuks jäänud armas kolleeg, kes toetab ja mõistab….
Kairi Kroon
Lasteaialapsele sundpuhkus! – Õpetajate Leht