Sageli kuuleme arvamust: “Minu laps ei pea lasteaias magama, ta pole õhtul väsinud.” Kuid vaatame asja teise nurga alt:
Pidev ülierutus: Kui laps ei suuda hetkeks “juhet seinast välja tõmmata”, sõidab tema närvisüsteem punases kuni õhtuni, mil ta lihtsalt väsimusest maha langeb. See pole loomulik uni, vaid kurnatusest tingitud “kokkukukkumine”.
Aju vajab puhastust: Lasteaiapäev on täis helisid, suhteid ja infot. Puhkehetk on aeg, mil aju seda kõike sordib ja talletab. Ilma selleta kuhjub stress.
Eneseregulatsiooni õppimine: Oskus olla vaikselt, ilma ekraani või mänguta, on eluliselt vajalik oskus. Kui me lubame lapsel sellest alati põgeneda, ei õpigi ta kunagi oma sisemist ärevust juhtima.
Lasteaed ei sunni lapsi magama “kiusamiseks”. Me soovime pakkuda neile hetke, kus maailm korraks peatub, et nad ei peaks elama pidevas ellujäämisrežiimis.
Vaikus on lapse närvisüsteemile sama vajalik kui toit ja jook.
Me elame saavutuste kultuuris, kus isegi laste vaba aeg on sageli struktureeritud (trennid, ringid). Lapsel ei teki võimalust õppida, kuidas olla iseendaga.
Vaikus nõuab sisekaemust.
Kui lapse sisemaailm on täis seedimata emotsioone või väsimust, siis vaikus toob need pinnale.
Pidev tegutsemine on nende jaoks justkui põgenemismehhanism – seni kuni liigun, ei pea ma tundma.
Õppehoov